Varajane sort. Mitmeaastane taim, noorte võrsete aktiivne moodustumine algab 3-4 eluaastal. Tarbimisküpsed võrsed on 1,0-1,5 cm läbimõõdus. Võrsed on rohekat värvi, mahlased, krõmpsuvad. Sort on põuakindel, talub hästi talviseid külmi kuni -30°C. Haigused ja kahjurid teda peaaegu ei ohusta. Noori võrseid kasutatakse keedetult, praetult ja konserveerimiseks. Sparglist tehakse suppi, salatit. Ta on maitsev nii keedetult kui küpsetatult, sobib konserveerimiseks.
* lõigatud võrsed säilivad 2-3 nädalat ilma kvaliteedi languseta.
* püsik – kasutusaeg 6-8 aastat.
Suurepärane delikatesstaim – selle põhjuseks pole mitte ainult hautatud või küpsetatud sparglivõrsete suurepärane maitse, vaid ka uskumatu koostis, mida saab võrrelda vaid väheste taimedega.
Sparglis leidub beeta- karotiini, riboflaviini, tiamiini, niatsiini, koliini, askorbiinhapet ja foolhapet – komponendid, mis sisaldavad organismile kasulikke vitamiine. Peale selle on spargel rikas järgmiste elementide poolest: kaalium, kaltsium, naatrium, magneesium, raud, fosfor, seleen, vask, mangaan – ühesõnaga terve terviseladu.
* Sparglit kasvatatakse juba ammustest aegadest noorte, mahlaste, lihakate võrsete saamiseks, mis moodustuvad risoomil asetsevatest pungadest. See on hinnaline dieettoode, rikas mineraalsoolade, kergesti omastatavate valkude ja süsivesinike poolest ja ta on väga õrna maitsega. Aga veel on sparglis aspargiini ja väävlit sisaldavaid ühendeid, mis viivad organismist välja toksilist ammoniaaki, normaliseerivad ainevahetust, kesknärvisüsteemi ja immuunsüsteemi tööd, vähendavad väsimust, aga samuti avaldavad soodsat mõju neeruhaiguste korral. Seepärast on mistahes maailma nurgas see köögivili kõrgema klassi restoranide menüü kindel osa.
Praegu on spargli põhiliseks tootjaks Filipiinid. Aga kuni I maailmasõjani oli turuliider Venemaa.
Spargel eelistab kobedaid, piisavalt niiskeid ja orgaanilise väetise rikkaid muldi. Mitte ilmaaegu ei kasva ta looduses jõgede ja järvede kallaste. Koht valitakse talle päikseline, mis kevadel kiiresti soojeneks, soovitavalt kasvuhoone või lava läheduses, aga samuti endistes puukoolides, kus on säilinud paks huumuskiht. Ühel ja samal kohal hoitakse teda 15-20 aastat, seepärast pannakse rajamisel peenrasse sügisel sõnnikut (30 kg/m2).
Sparglit paljundatakse seemnetega ja risoomitükkidega.
Märtsis kasvatatakse pottides istikud ette: seemneid hoitakse 5 päeva soojas (25-35°) vees, mida iga päev vahetatakse. Seejärel töödeldakse seemneid tumeroosa kaaliumpermanganaadi lahusega, pannakse niiske lapi sisse idanema ja hoitakse temperatuuril 20-25°. Istikud pannakse lavasse. Mai lõpus võib teha ka otsekülv avamaale paljunduspeenrasse – kahe-kolmerealise ribana arvestusega 2 g seemneid 10 m2 kohta. Taimede vahekaugus 10-15 cm.
Hooldus: reavahede kobestamine, rohimine, kaks väetamist kompleksväetistega (20 päevaste vahedega, esimene neist 3 nädalat peale väljaistutamist). Kuivade ja palavate ilmadega vajab mõõdukat kastmist. Talveks multšitakse taimed kõdusõnnikuga. Järgmisel aastal, kui istikud hakkavad kasvama, istutage taimed 0,5 x 1,2-1,4m vahedega. Seemnetest paljundamine on vaevanõudev, seepärast soovitame meie kliimas kasvatada sparglit risoomitükkidest. Seda võib teha nii kevadel kui suve lõpul.
Sparglisorte on teada palju, kuid rajoonitud on vaid kaks – Aržentelskaja ja Tsarskaja. Kasutatakse muidugi ka vanu sorte – Mary Washington, Braunschweig, Varajane kollane.
Spargel istutatakse auku, mille sügavus on kuni 50 cm, läbimõõt 60 cm või vagudesse 35 cm sügavusele. Tehke nii. Augu põhja pange sõnnik (15 cm kiht), seejärel kompost (10 сm).
Järgmisel aastal väetage sparglit 2-3 korda superfosfaadi ja puutuhaga. Kastke ja kobestage pidevalt taimede ümbrust, hävitage umbrohud. Peale selle, mullake 2-3 korda kasvuperioodil taimi 20-30 cm kõrguselt või puistake nende ümber komposti. Sügisel katke istandus turba või sõnnikuga. Koristuskõlblikuks saab spargel kolmandal aastal peale istutamist. Koristage pleekinud sparglit (see on õrnem ja palju maitsvam), kui võrsete tipud ilmuvad mulla pinnale. Eemaldage ettevaatlikult ümbritsev muld ja murdke võrsed. Seejärel pange muld jälle oma kohale tagasi.
Sparglit võib koristada ka roheliselt (siis pole mulda tagasi panna vaja). Võrsed peavad olema kuni 20 cm pikkused, tipuosa aga tihe. Tavaliselt koristatakse võrsed alates aprilli keskpaigast kas iga päev või üle kahe-kolme päeva, kui kevad on jahe. Kui tahate varem saaki saada, katke peenrad musta kilega.
Märtsis saagi saamiseks puhastage veebruaris peenrad lumest ja katke kuuma 50-60 cm paksuse sõnnikukihiga, peale aga pange matid, vanad tekid, paks kiht ajalehti. Noortes istandikes saadakse saaki kuu aega, vanades 1,5 kuud, saades kokku 2,5-6 kg/10m2.
Pärast lõplikku koristust rohige peenrad, ilmunud rohelisi võrseid väetage mikroelementidega kompleksväetistega. Kuivade ilmadega ärge unustage kasta, reavahesid aga kobestada.
Augustis valmistage taimed talveks ette – andke fosfor-kaaliväetist. Kuna just rohelised võrsed kindlustavad varuainete kogunemise risoomidesse, siis ärge lõigake oksi kimbukaunistuseks.
Septembri lõpus lõigake ära kuivad võrsed ja põletage, peenrad aga multšige turba või sõnnikuga.